Loveofmoneyisrootofallprosperity Nl Happiness Finding Happiness Life Happiness Happiness Quotes Happiness Richard Layard Money Make You Happy Happiness Layard Can Buy Happiness Money Makes You Happy Money Happy rotsess

Olnuks julm meie spordisangari pisaraid mitte näidata. Tänu nendele fotodele mõistan ma Veerpalu paremini. Mõistan tingimusteta.

Kuidas see kõik algas?

Andrus Veerpalule omistatud dopingukahtluse ilmsikstulek ei tekitanud üldsuse arutelu dopingu mõõtmise metoodika ja tippspordi teemadel. Tuli tõmmati peale hoopis ajakirjanikele: „Miks ruttasid ajakirjanikud sündmustest ette, kui teada oli vaid A-proovi tulemus?“ See kujunes põhiküsimuseks ja see küsimus jäi esmaseks ka siis, mil B-proovi positiivne vastus teatavaks tehti.

Facebookis algatati massiliikumine „Usume Andrus Veerpalu“, millel on tänaseks ligi 70tuhat liiget. Samas keskkonnas on ka ligi 3000 liitunuga „Tagasilöök Eesti meediale“ ja ebaõnnestunud aktsioon „Andrus Veerpalu toetuseks inimkett/kogunemine“, mis kujunes vähese osalejate arvuga protestiürituseks ajakirjanduse vastu.

Fotod lahutasid ajakirjanikud erileeridesse.

Ajakirjanikud ise olid teemakäsitluse viiside osas üksmeelsed hetkeni, mil pisarates suusakuningast ilmusid lehtedes suured fotod. „See foto poleks tohtinud ilmuda esikülgedel,“ arvasid mitmed meediainimesed. Või lausa: „Foto kaitsetu inimese murdumishetkest poleks tohtinud üldse ilmuda!“

Üldsuse pahameel pressifotograafide suhtes oli aga veelgi kirglikum. Meid sõimati šaakaliteks ja pandi kaalukaussidele fotograafi inimlikkus ning professionaalsus. Fotograafide endi püüded oma tegevuse motiive selgitada põrkusid vastu müüri. Usk Andrusesse on lihtsalt nii pimestav.

Raske on näha haavatud kangelast. „Suurele šokile järgneb eitamise faas“, nagu kolleeg rahva reaktsioone tabavalt tõlgendas.

Ka pressifotograafid ise olid erimeelt. Pressikonverentsil osalenud fotograafid tunnetasid oma piire erinevalt: „Kas pildistada pisaraid pühkides eemalduvat Veerpalu või jätta ta rahule?“

Midagi on valesti! Keegi on süüdi!

Nutva Andrus Veerpalu pildistamisele ja foto avaldamisele hinnangu andmiseks on oluline teadvustada, et tegemist on end rahva südametesse suusatanud spordisangariga – üdini positiivse kangelasega. Andrus Veerpalu on jumalus. Ja tingimusteta usk temasse on religioon.

Nutmine on põhjamaiselt introvertse käitumismudeli järgi mehe nõrkuse ilming. Naised võivad nutta aga nutvad mehed on nõrgad. „Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks!“ „Ära töina, nagu eit!“ Tuleb tuttav ette? Lisaks vaoshoitusele oleme me ka suusahullud. Suusatamine on meie rahvussport, meie eneseteadvuse upitaja. Ja nüüd ühtäkki puhkeb meie suusasangar nutma. Midagi on valesti! Keegi on süüdi!

(Remargina – olgu doping teadlik või mitte, ma ei kujuta täna ette seda rahva jäägitu usu ning koormavate toetusavalduste ränkraskust Andrus Veerpalu turjal.)

Et anda fotole hinnangut, oleks vaja teada, mis teda pressikonverentsil murdis? Suusaspordiliidu vassimise ja ajakirjanduse süüdistamise tõttu peetakse Veerpalu murdumise põhjuseks ajakirjanduse „ebaeetilist pealetükkivust.“ Kindlasti ei tea me juhtunust täielikku tõde ja nõnda ei tea me ka seda, mis toimus tol hetkel Andrus Veerpalu peas.

Nii kuradi valusalt realistlik!

Võrreldes sõna jõuga on foto jõud mõõtmatult suurem. Tugevad fotod kujutavad midagi uudset. Tugevad fotod seavad meie senised tõekspidamised kahtluse alla. Ja nad on nii kuradi valusalt realistlikud! Sellised fotod tekitavad esmalt alati vastupanu. Ka Pulitzeri võitnud Nick Ut`i 1972. aastal Vietnami sõjatandril tehtud foto jooksvast alasti tüdrukust tekitas enne ilmumist toimetuses kõva vaidluse: „Kas tüdruku alasti keha on ikka õige avaldada?“ Tänaseks on see foto ikoon. Näiteid pressifotodest, mis algselt ehmatavad, kuid seejärel omaks võetakse ning ikooni staatuse omandavad, on veel ja veel. Need fotod käivitavad poliitilisi debatte, ühiskondlikke protsesse. Need fotod muudavad maailma.

Ka pisarates Andrus Veerpalust fotode avaldamisega kisti ta mingis mõttes alasti. Seni tuntud iidoli fassaadi alt ilmusid välja uued kihid – ka kangelased nutavad. Need fotod on empaatilised, sest olnuks julm tema pisaraid mitte näidata. Tänu nendele fotodele mõistan ma teda paremini. Mõistan teda tingimusteta.

Kas tõesti keegi arvab, et sellised fotod sünnivad fotograafi adrenaliinivajadusest või tuntuse- ja rahajanust? Või miks heidetakse fotograafile ette tema pingutusi selliste fotode saamise nimel ja tema õigustatud rahulolu oma töö tulemusest?

Lõpetuseks.

Fotod nutvast sangarist vajavad veel settimist. Me peame tekitama loo ja vaatama, kuidas see foto lõpuks sinna sobitub. Seda lugu ei tee üksi ajakirjandus, vaid rahvas. Ja rahvas valib, millised fotod väärivad ikooniks saamist.

Loo kujunemiseks vajame aega ja rohkem informatsiooni. Kas dopingu tuvastamise metoodika kahtluse alla seadnud teadlastel õnnestub oma väiteid tõestada? Kui mitte, siis peame leppima tõsiasjaga, et kõik me oleme ekslikud. Peaksime vaatama tõsiselt peeglisse ja tunnistama, et meie jumal on meie endi sees, mitte olümpiapjedestaalil. Ja olema jätkuvalt tänulikud, et meile on antud selline maailmanimi, nagu Andrus Veerpalu.

Delfi palvel andis EPFL eile Photoshopi asjatundjate abil operatiivse hinnangu Harry Lahteinast tehtud fotodele, mille kohaselt enamjagu neist ei oma võltsimistunnuseid. Ka need 2, mis asjatundjate sõnul olid selgelt võltsitud näisid mulle üsna ehtsatena. Kindlasti polnud see “pea ümber tõstmine” ühelt fotolt teisele, vaid tegemist pidi olema näo fragmentaarsete töötlustega.

Vaatamata sellele, et tõenäoliselt on fotod enamjaolt autentsed, tegi ajakirjandus vea avaldades need eelnevalt ekspertidelt nõu küsimata. Arvestades Lahteina positsiooni, lähetusriiki ja fotode anonüümset päritolu poleks tohtinud neid eelneva analüüsita avalikkuse ette paisata. Erinevalt tekstist on fotodel omadus mõjuda jõuliselt tõestena. Toimetajad peaksid aga anonüümset päritolu fotodesse suhtuma samasuguse kriitikameelega, nagu anonüümsete allikate vihjetessegi.

Seekord läks kõik nö hästi. Kõlab küüniliselt. Kuid alati ei pruugi vedada. Kui fotode esmaavaldamisel oleks kohe kinnitatud nende ehtsust, poleks Lahtein saanud ERR saates Kahekõne neid enam usutavalt kahtluse alla seada.

Sarnast ohtu kätkeb endas niinimetatud Rahvaajakirjandus. Kes võtab vastutuse anonüümsete “rahvaajakirjanike” poolt edastatud ja väljaandes avaldatud fotode-tekstide tõesuse eest? Jah, interneti anonüümsus on vaid näiline, kuid juba ilmunud valet selle ilmsikstulekul enam olematuks ju ei tee.

Eesmärgiga ühendada riigi pressifotograafe ja edendada ametioskusi asutasid suuremate meediagruppide pressifotograafid ametiliidu Eesti Pressifotograafide Liit (EPFL).

“Ajakirjanduses töötavad fotograafid, kui suhteliselt väikesearvuline ja haruldast tööd tegev seltskond, vajavad liitu, mis aitaks neil omavahel paremini lävida ja vajadusel oma häält paremini kuuldavaks teha,” põhjendab liidu vajalikkust Raigo Pajula Postimehest.

„Ajakirjandus on üleilmselt suurte muutuste tuultes,“ lisab Äripäeva fotoreporter Erik Prozes: „Et sellel pöörasel mägiteel ellu jääda ja ka silmapaistvaid tulemusi saavutada, on vaja erialaliitu kui pressifotograafi tugiorganisatsiooni.”

Liidu tegevusest olulise osa hõlmab üldsuse teavitamine. “Kevadel tuleme välja Aasta Pressifoto näitusega, kavas on ka fotoraamatute kirjastamine,” ütleb Prozes. “Tahame hoida ja populariseerida pressifoto kõrgeid standardeid.”

Mittetulundusühing EPFL teostab oma eesmärke koostöös Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) ja teiste meediaorganisatsioonidega.

“Eesti Ajalehtede Liit on aastaid auhinnanud Eesti parimaid pressifotosid. Organiseerunud fotograafide suurem osalus ja vastutus žürii tegevuses peaks konkursil osalemist stimuleerima. Isiklikult ootan huviga ühingu panust ning loodan viljakat koostööd,” tervitab EALLi juhatuse esimees Mart Raudsaar EPFLi loomist.

Eestis on ligi 100 tegevpressifotograafi. EPFL ootab oma liikmeskonda koosseisulisi ja vabakutselisi fotograafe, kes teevad ajakirjandusväljaannetele regulaarset kaastööd.

EPFLi asutajad: Andres Putting (Delfi, EPFL juhatuse liige), Erik Prozes (Äripäev, EPFL juhatuse esimees), Kristjan Lepp (Ajakirjade Kirjastus, EPFL juhatuse liige), Marko Mumm (vabakutseline, EPFL juhatuse liige), Raigo Pajula (Postimees, EPFL juhatuse aseesimees), Raul Mee (Äripäev), Rauno Volmar (Eesti Päevaleht), Sven Arbet (Maaleht) ja Tairo Lutter (Õhtuleht).

____________

Kontakt:
Koduleht: epfl.ee
epfl@epfl.ee

Erik Prozes, EPFL juhatuse esimees
5093950

Raigo Pajula, EPFL juhatuse aseesimees
5058574

Homme hommikul teatab tiim Eesti Pressifotograafide Liidu asutamisest ja liitumisvõimalustest. Pressiteatele järgneb mõnevõrra hiljem samasisuline otsepöördumine pressifotograafide poole. Otsepöördumist ei maksa siiski pikalt ootama jääda, sest meie pressifotograafide kontaktid pole täielikud (eriti vabakutselised!). Kasutame teavitamisel ka sotsiaalmeediakanaleid.

Esimene ja kiireim info aga juba hommikul toimetuste üldpostkastides. Loodame, et toimetused peavad vajalikuks avaldada.

Meie presidendil – ja aegajalt ka peaministril – on omapärane komme teavitada paljudest põnevamatest ettevõtmistest siis, kui need juba teoks on saanud. Näiteks täna õhtul laekus peaministri büroost pressiteade: “Peaminister külastas Kehra paberivabrikut”, kaasas mõned “õukonnafotograafi” kesised pildiklõpsud. Peaministri nädala eelinfos paberivabriku külastust aga ei mainitud.

Milleks üldse valitsusasutuste nädala eelinfo? Ja kuidas varjamise otsused sünnivad? Õukondlikest tujudest? Pressibüroo ametnike lohakusest? Või mingist kurikavalast pr-strateegiast? Kindlasti on need varjamisotsused aga vastuolus läbipaistva riigivalitsemise ja ajakirjandusvabaduse põhimõtetega.

Tahtsime pildistada läinud nädalavahetusel toimunud Refromierakonna suvepäevi, kuid saime eitava vastuse. Oleksime teinud meelelahutusliku repi sportivatest parteiliidritest ja ehk pisut muudki elumahla üritanud tabada. Aga – no ei-ei. Pakkusime pildistamiseks ka konkreetset ajavahemikku. Ent siiski – ei-ei-mitte-mingil-tingimusel.

Eile aga ilmusid Delfis reformikate suvepäevadest parteijüngri pildistatud ideoloogilise sõela läbinud igavad fotod. Kujutan ette, kuidas reformikate pr toimetajale teemat pakkus – eksklusiivselt teile jne. Reformierakond on üks tugevamalt – kohati paranoiliseltki – meediat kontrollida püüdev partei.

IRLi pr käitus märksa profimalt, lubades meid samal ajal toimunud suvetrallile, ja sai “tänutäheks” suvisesse esmaspäevasesse lehte lõbusa kauboireportaaži. Lambad terved ja hundid söönud.
Aga kuidas Delfis ilmunud repi näitel huntide ja lammastega lood.. ja kes on hunt, kes lammas.. ah fotograafi ajule liiga keeruline ehk paras pähkel.

Seoses politseinike tahtevastase filmimisega on USA ajakirjanikku viimase 4 aasta jooksul kaks korda arreteeritud. Mees nägi selles oma õiguste jämedat rikkumist ja asutas blogi Photography is not a crime, kuhu koondab järjekindlalt näiteid võimustruktuuride ja foto-videožurnalistide vahelistest konfliktidest. Lisaks korraldab ta avalikus kohas pildistamise ja filmimise toetuseks protestiaktsioone, kus kasutab ka provokatiivseid võtteid.

Üsna äärmuslik värk.